Sulev Vedler küsis hiljuti Eesti Ekspressis, kas Donald Trump võiks ühel päeval Eesti digiriigi välja lülitada. Kuigi kogu digiriigi seiskamine ühe otsusega pole realistlik, on küsimus asjakohane.
Suur osa Euroopast, sealhulgas Eesti avaliku sektori igapäevasest tööst sõltub USA tehnoloogiaettevõtete lahendustest. See puudutab nii kontoritarkvara, pilveteenuseid kui ka paljusid muid töövahendeid, milleta tänapäevane riigiasutus enam hästi hakkama ei saa.
Viimaste aastate geopoliitilised pinged on pannud küsima, kui kindel saab Eesti olla nende teenuste jätkuvas kättesaadavuses. Samas ei tohiks selle pinnalt kohe järeldada, et peaksime nüüd Ameerika tehnoloogiast loobuma. Kõigepealt tuleb aru saada, milliseid riske soovime vähendada ja kas meil on selleks üldse mõistlikke alternatiive.
Loobumine pole alati võimalik
Enne suurte otsuste tegemist tuleb väga täpselt määratleda, mida me kardame. Kas seda, et Eesti inimeste andmeid hoitakse välisriigis? Et mõni välisriigi seadus võib mõjutada nende kasutamist? Või hoopis seda, et poliitiliste pingete tõttu kaotame ühel päeval ligipääsu mõnele igapäevaseks tööks vajalikule teenusele? Iga selline risk nõuab erinevat lahendust.
USA tehnoloogiast täielik loobumine ei ole praegu mitmel põhjusel võimalik. Microsofti, Amazoni ja Google’i ümber on aastakümnetega kujunenud lahendused, millest sõltub väga suur osa maailma IT-süsteemidest. Paljudele neist pole Euroopas veel võrreldavaid alternatiive.
Alternatiividega kaasnevad paratamatult kulud ja kompromissid. Euroopa või vabavaralised lahendused võivad pakkuda suuremat sõltumatust, kuid nende kasutuselevõtt, arendamine ja turvalisena hoidmine nõuab aega, raha ning spetsialiste. Samal ajal ootame riigilt, et IT-teenuseid pakutaks võimalikult tõhusalt ja maksumaksja raha säästlikult kasutades.
Kui soovime riigina vähendada sõltuvust mõnest konkreetsest teenusepakkujast, peab see olema ühine ja läbimõeldud otsus. Enne tuleb välja selgitada, mida me sellega võidame, kui palju see maksma läheb ja kuidas mõjutab see avalike teenuste toimimist.
Täielikku sõltumatust ei ole lähiajal võimalik saavutada. Küll aga saame vähendada riske seal, kus sõltuvus mõnest välismaisest teenusepakkujast võiks kõige valusamalt kätte maksta.
Kelle käes on meie andmed ja teenused?
Vedler keskendus oma loos muu hulgas pilveteenustele, mida pakuvad näiteks Microsoft, Amazon ja Google.
Pilveteenuste puhul on Eestil üks väga hea alternatiiv juba olemas. Riigi IT Keskuse hallatav Riigipilv võimaldab avaliku sektori asutustel majutada oma infosüsteeme riigi kontrollitavas keskkonnas ning otsustada, kus nende andmeid hoitakse ja töödeldakse. See vähendab sõltuvust välismaiste pilveteenusepakkujate otsustest ja annab riigile suurema kontrolli oma kriitilise digitaristu üle.
Praegu kasutab Riigipilve aktiivselt ligi kolmandik ehk üle 80 riigiasutuse. Kuigi selle kasutamine ei ole kohustuslik, on USA poliitikaga seotud ebakindlus toonud Riigipilve vastu suurema huvi. Üha rohkem asutusi mõtleb sellele, millised andmed ja teenused peaksid jääma Eesti riigi enda kontrolli alla.
Oleme Riigipilve arendanud ka kriisidele vastupidavamaks. Kui varem tugines see kahele andmekeskusele, siis nüüd on neid neli, millest üks asub mujal Euroopas. Järgmise sammuna arendame riigiülest platvormteenust, mis toob võimaluse kriisi korral teenuste asukohta muuta. See aitab vähendada riski, et ühe või mitme andmekeskuse rivist väljalangemine peataks oluliste teenuste töö.
Millal on risk vastuvõetav, millal mitte?
Samas ei tähenda Riigipilve olemasolu, et kõik riigiasutused peaksid oma andmed ja teenused sinna kolima. Suurte tehnoloogiaettevõtete pilveteenustel on selged eelised.
Näiteks kui mõne riikliku digiteenuse kasutajate arv järsku kasvab, saab avalikus pilves selle toimimiseks vajalikku võimsust kiiresti juurde võtta. Samuti pakuvad need ettevõtted hulgaliselt arendustööriistu ja muid võimalusi, mida Eesti riigil pole võimalik jäljendada.
Riigipilve eesmärk ei ole kõiki avalikke pilveteenuseid asendada, vaid pakkuda riigile kontrollitavat alternatiivi seal, kus seda kõige rohkem vajatakse. Mõnel juhul ongi mõistlikum kasutada näiteks Microsofti või Amazoni pilveteenuseid, teisel juhul Riigipilve ning kolmandal kombineerida mõlemat. Küsimus on, milliste teenuste puhul on sõltuvus välismaisest pakkujast vastuvõetav ja milliste puhul mitte.
Seega tuleb igal asutusel läbi mõelda, kui oluline on teenus inimeste jaoks, milliseid andmeid selles hoitakse ning kui suur kahju tekiks pikema katkestuse korral. Samuti peab olema selge, kas ja kuidas saaks teenuse vajaduse korral mujal tööle panna. Riigipilvega on see võimalik.
Kui riskid on vastuvõetavad, pole põhjust avalikust pilvest loobuda. Kui aga näiteks mõne elutähtsa teenuse toimimine sõltub liiga suurel määral otsustest, mida Eesti riik mõjutada ei saa, tuleb kaaluda teistsugust lahendust.
Olen sajaprotsendiliselt nõus väitega, et Eesti riik peab suutma töötada ka siis, kui Ameerika tehnoloogia mingil põhjusel enam ei tööta. Kuid lahendus ei ole tingimata USA tehnoloogiast loobumine, vaid mõistmine, kus asuvad meie kõige suuremad sõltuvused ja kuidas neid vähendada.
