Eestis jõuab tehisaru mõju riigiametniku töölauale kiiremini kui paljudes teistes riikides, sest oleme digiriigina harjunud teenuseid ja töökorraldust kiiresti uuendama. Nüüd tuleb otsustada, kas näeme tehisarus üha pädevamat ametniku asendajat või abilist, mis aitab riigitöötajal teha paremaid otsuseid, pakkuda paremaid teenuseid ja võtta ette töid, milleks seni pole jätkunud aega.
Tehisintellekt on riigisektorisse tulnud, et jääda – sellest saab osa kodaniku ja riigi suhtlusest, ent see hakkab selget mõju avaldama ka riigitöötajate igapäevasele töövoole. Küllap ei kahtle enam keegi, et tehisintellekti tööriistad muudavad töö tegemise viise nii era- kui ka avalikus sektoris. Küsimus on, kuidas täpselt.
Tehnoloogia arengut avalik sektor kontrollida ei saa, küll aga saab ta otsustada, kuidas uusi võimalusi oma töös kasutada. Seetõttu on paslik mõelda, kuidas võiks tehisaru lähitulevikus riigiametniku töölauda muuta: millised ülesanded saab selle abil paremini tehtud, kus peab vastutus jääma inimesele, milliseid piiranguid seab tehisaru kasutamisele avaliku sektori eripära ning mis tempos seda rakendada.
Alustada tuleb siiski ausast tõdemusest: ehkki ennustamine aitab eri tulevikustsenaariumideks valmistuda, on see tänamatu töö ja sageli ei lähe pakutu kuigivõrd täppi.
Põhjus peitub suuresti selles, et tehnoloogia ei arene sirgjooneliselt – seda kinnitavad ka Eesti riigi varasemad arengukavad ja tulevikulubadused. Nii mõnigi lahendus, mida on peetud peaaegu käeulatuses olevaks, ei ole oodatud tempos arenenud. Näiteks 2021. aastal vastu võetud Eesti pikaajalises arengustrateegias eeldati, et 2025. aastaks jõuavad müügile esimesed hooldusrobotid – praegu ei saa öelda, et sellest oleks kujunenud tegelikkus. Samuti oleksin mõnevõrra skeptiline ennustuse suhtes, mille järgi peaks TI olema 2027. aastaks haiguste diagnoosimisel igapäevases kasutuses.
Teisalt võib mõni ennustatud lahendus kohale jõuda ka varem, kui arengukavad on eeldanud. Isejuhtivaid autosid ennustati arengustrateegias Eesti teedele 2033. aastaks, ent selle aasta mais lubas Eesti – Hollandi ja Leedu järel kolmanda riigina Euroopas – need oma teedele.
Täpselt ennustada ei saa, valmistuda tuleb
See, et ennustused ei lähe alati täppi, ei tähenda, et tehisintellekti mõjuks poleks vaja valmistuda. Vastupidi: viimaste aastate areng näitab, et tehisaru mõju töökorraldusele tuleb võtta tõsiselt ka siis, kui me ei tea täpselt, millises vormis see pärisellu jõuab.
Seda ilmestavad ka Stanfordi ülikooli tehisaruindeksi andmed, mille järgi on tehisaru võimekus näiteks autonoomse tarkvaraarenduse mõõdikus väga lühikese ajaga jõudnud peaaegu inimoskuste tasemeni. Samuti on tehisaru kiiresti jõudnud rangelt reguleeritud valdkondadesse. USA ravimiameti statistika näitab, et üha enam antakse kasutuslube meditsiiniseadmetele, millesse on tehisaru ühel või teisel moel lõimitud.
Eestis on nii avalikus kui ka erasektoris häid näiteid sellest, kuidas tehisaru toel on juba mõne aastaga suudetud protsesse kiirendada. Näiteks aitab RIA arendatav virtuaalne assistent Bürokratt inimestel avalike teenuste kohta infot leida ning pakub riigiasutustele valmis lahendust, mida iga amet ei pea nullist arendama. Nii saab vähendada kulusid ja vabastada ametnike aega sisulisemate ülesannete jaoks.
Erasektori visioone ei saa üks-ühele üle võtta
Tehisaru võimekus kasvab kiiresti, see suudab üha paremini teha nii seni käsitsi tehtud tööd kui ka toetada inimest keerukamates ülesannetes. Seetõttu kõlab erasektoris üha sagedamini lubadusi, et tehisaru abil saab mõne aastaga töötajate arvu märgatavalt vähendada. Mõistagi tekib sama küsimus ka riigisektori puhul: kas tehisaru võtab tulevikus ametniku töölaualt ülesanded üle?
Senine tegelikkus on näidanud, et tehisaru võib küll aidata osa tööst automatiseerida ja paljusid ülesandeid kiiremini teha, kuid see ei tähenda tingimata töökoormuse vähenemist. Pigem vastupidi, sest mida kiiremini saavad ülesanded tehtud, seda kiiremini kasvab ka tempo. Ametnikud saavad ette võtta ülesanded, milleks varem pole ressursse jätkunud ning ootused teenuste kvaliteedile tõusevad. Nii võib tehisaru olla väga võimekas abiline, kuid kasvatada paradoksaalsel moel samal ajal nii töötempot kui ka pinget.
Avalikus sektoris oleks seetõttu liiga kitsas näha tehisarus peamiselt kulude kärpimise või inimeste vähendamise vahendit. Efektiivsus on küll oluline, ent riigi peamine eesmärk pole lihtsalt teha sama tööd odavamalt, vaid pakkuda paremaid teenuseid, hoida nende usaldusväärsust ja tulla toime kasvavate ootustega. Eraettevõttes saab omanik otsustada, kui järsult töökorraldust muuta ja kui suure riski ta sellega võtab. Riigi puhul peavad avalikud teenused toimima ka pärast suuri ümberkorraldusi – läbipaistvalt, kõigile samadel põhimõtetel ja tõrgeteta.
Seetõttu peaks avalik sektor tehisarust mõtlema teisiti – mitte kui vahendist, millega inimesi asendada, vaid kui võimestajast, mis aitab riigil ära teha vajalikud tööd, mis seni tegemata jäänud, ning pakkuda paremaid avalikke teenuseid.
Ametnikust saab tehisaru juhendaja
Julgen arvata, et tehisaru ei kaota riigiametniku tööd, küll aga muudab selle sisu. 2030. aastal võib osa riigiametnikke olla üha enam tehisaru juht, kes kõikide sammude ise tegemise asemel juhendab tehisaru: annab sellele ülesande, suunab töövoogu, hindab tulemust. Suur osa ajakulukast tööst liigub agentide kätte, kes suudavad ise uuendada dokumente ja kalendrit, alustada menetlusi, nõustada kodanikke ning valmistada infot otsustamiseks ette.
Samas võib paljude ametnike roll muutuda senisest isegi vastutusrikkamaks, sest kui osa tööd tehakse automaatselt, muutub valdkonna ning regulatsioonide tundmine veel olulisemaks. Tõenäoliselt seotakse ka töötajate pädevusmudelid üha enam TI oskustega.
Kui näeme tehisaru mitte inimeste vähendamise, vaid riigi töövõime kasvatamise vahendina, peab avalik sektor oskama seda turvaliselt ja vastutustundlikult kasutada. Tehisarutargaks riigiks saamine eeldab tööriistu, kokkuleppeid, koolitust, tehnilist tuge ja ühist arusaama, milleks seda riigis kasutatakse.
Seega on minu üleskutse riigiasutustele lihtne: ärme alusta TI rakendamisel sellest, mitu inimest uue tehnoloogia abil kokku hoida saab. Mõtleme pigem üheskoos, kuidas tehisaru abil riigi töövõimet kasvatada. Kus saab ametniku aega vabastada, teenust kiiremini või teistmoodi osutada või teenuse kvaliteeti parandada? Et tehisaru aitaks kasvatada avaliku sektori töövõimet tervikuna, vajame ühist visiooni ja jagatud kogemusi.
Artikkel põhineb Pilvepäeval peetud ettekandel, mis on järelvaadatav Youtube'ist.
Pilvepäeva kaasrahastati Euroopa Liidu perioodi 2021–2027 ühtekuuluvuspoliitika fondidest, mille eesmärk on digiriigi alusbaasi kindlustamine, arenguhüpete kiirendamine ja küberruumi turvalisuse suurendamine.
